Michael Crichton on üks mu lemmikkirjanikke.
Kunagi tuli kellegiga jutuks, et Crichton kirjutab alati ainult ühest asjast. Ja tõesti, kuigi ma väga palju tema raamatuid lugenud ei ole ( Jurassic Park, Suur rongirööv, Andromeda, 13. sõdalane + sari Westworld), vastab see suures pildis tõele.
Kui Suur Rongirööv välja vaadata, on kõik raamatud olnud sellest, kuidas inimene puutub kokku millegi sellisega, mis ei tohiks enam/veel/üldse elus olla. Aga mis sellest - kõik need raamatud on siiski olnud piisavalt erinevad ning põnevad.
Ja eks kirjuta ju ka krimikirjanikud ainult ühest asjast - kuidas keegi ära tapetakse ja mõrvar paljastatakse.
13. sõdalane on omanäoline ja kaasahaarav jutustus; eriline nii oma kirjutamisstiili kui ka realistlikkuse poolest. Ja see viimane on midagi, mis kõiki (vähemalt minu loetud) Crichtoni teoseid iseloomustab. Ma usun, et midagi sellist võiks tõesti juhtuda või juhtunud olla. Ning see on minu arvates üks hea ulme peamisi tunnuseid.
(Kuigi jah, kas 13. sõdalane just päris ulme alla liigitub, on iseasi küsimus)