Ma ärkasin juba teist hommikut järjest telefonihelina peale. Silm ei seletanud hästi, aga mu ümber oli lahinguväli. Mu ümber vedeles nahkmööbli risu, „surnud sõdurid“ ja klaasikillud. Ajasin end naistekuhja alt välja ja astusin millegi kleepuva sisse. Telefon helises teisel voodil, teise inimkuhja all. Ma sain kolmandal katsel vasaku käega mobla kätte ja valasin paremaga viskit mingisse klaasanumasse. Pole just parim, millega päeva alustada, aga kütus oli otsakorral – ma pidin tankima.
„Ma kuulen...“ jõudsin lonksude vahel öelda, kui...
„Kus sa oled?!!!“
Isegi mitte: „Tere hommikust, kallis! Kuidas magasid?“
See oli Catrin. Ma hingasin sügavalt...
Humoorikas lugu uuriva ajakirjaniku aktiivsest ja värvikast igapäevatööst.