KAUNI MUUSIKA ÜLIDOOS
Kurmeti geniaalses 40-minutilises meistriteoses kajastuvad õnneelamus ja luhtumine, saatuselöögid, unistuste ja tegelikkuse konflikt. Tema ainulaadne popsümfoonia ongi hinge pihtimus. Rohkesti on selles meeleolukontraste ja dramaatilisi figuratsioone, hämmastavaid modulatsioone ning jahmatavaid üleminekuid minoorselt helilaadilt mažoorsele, harmoonilise ja meloodilise minoori põimumisi.
See on kaunis, dramaatiline ning sügav looming.
Muusikalist kudet on rootsi klahvpillimängija Attila Publik filosoofiliselt toonitanud leidlike figuratsioonide abil.
"Fragmentaarse sümfoonia" arranžeerija ja esitaja Attila Publik on sündinud 1. novembril 1968 Göteborgis. Ta on mänginud klahvpille mitmes rokkansamblis, sealhulgas hardrokirühmas Lost Horizon, ja rahvusvahelistes tantsuorkestrites. Ta on viljelnud rahvamuusikat, džässi ja souli. Ta on varem salvestanud kolm plaati Kurmeti muusikaga.
Salvestuses osales ka tuntud kitarrist Lars Wallgren.
Kohati lööb Kurmeti loomingus, ka tema "Fragmentaarses sümfoonias", välja ahastav kurbus, mis oli iseloomulik ka maestro Francesco Manfredinile (1684-1762), näiteks tema 10. sümfoonia.
Kaunis harmooniline muusika on nagu imeline õis, mis õilmitseb ränkpimedas talves. Kui kaoksid suured heliloojad, kivineks maailm, nagu muinasjuttudes kivistuvad need, kes tegutsevad vääralt.
Muusikal pole väliselt õieti mingit kokkupuudet reaalsusega. See ühendus toimub tunnetuslikul tasandil, assotsiatsioonide kaudu, vaimsetele seisunditele viitamise abil.
Muusikakujund sünnib meeleolude kõrvutamisel või vastandamisel (sarnasuse või vastandlikkuse alusel), mille abil helilooja tekitab uue tundeseisundi. Heliloomingu kujundlikkus (figuratsioon) väljendub harmooniaelementide, meloodiakäikude ja rütmika teisendamises. Figuratsioon on seega teematöötluse kujundlik element.
Kurmetile omane figuur on dünaamiliste helide rühm, tihti motiivi osa ja tavaliselt sugestiivse meloodilise kattega, väljendas elukannatusi ja traagilisust.
Tema faktuur, iseloomustades vertikaalset (kuuldelist) laadi, on hõre ja läbipaistev, mis on iseloomulik enamikule klassikalistele kammerteostele.
Kurmeti muusikalooming kannab kuulaja kaasa peenematesse sfääridesse, rebides katki argielu jämeda katte, õilistades hinge, pannes unustama eluraskusi, tiivustades kuulajat heldima, kannustades igas inimeses peituvat head ka teistele pakkuma. Kurmeti muusika, mis pärineb justkui kõrgematest vaimsetest sfääridest, sisaldab maagilist koodi, mis ühendab eri laadi figuratsioonid tervikuks.
Enamik heliloojaid ei suuda luua meloodiaid. Nad ühendavad erinevate tämbritega harmoonilisi akorde (nn. akordiline muusika), mis iseenesest võivad meile meelelist naudingut pakkuda. Seda tuntakse vertikaalse muusikana.
Kui aga harmoonilistele käikudele lisandub meloodiline osa, horisontaalne dimensioon, on selle positiivset mõju raske üle hinnata. Meloodia on muusika hing, teadsid juba india muistsed targad rääkida. Kurmet oli väljapaistvaimaid meloodiameistreid Euroopas. Tema meloodiad lausa lummavad.
Toivo Kurmeti teost kuulates lisaks suurele naudingule ka kauni muusika ülidoosi. Ja see tegevat inimese õnnelikuks. Siin võib ilmneda eufooria ja eufoonia seos. Kuuleb ju eufoonilist muusikat üliharva, kusjuures kakofoonilist pole tänapäeval enam võimalik vältida, seda mängitakse kõikjal. Eufoonia tähendab heakõlalisust ja kakofoonia ebakõla.
Tema popsümfoonia väljendabki otsinguid meloodilise eufoonia suunas.
Jüri Lina