Südamliku huumoriga kirja pandud mõtlemapanev lugu, mis sobib ühtviisi hästi nii päris noortele kui ka eakamatele lugejatele. Kuigi juttu on tõsistest ja traagilistestki sündmustest, ei muutu raamatu toon kordagi päris süngeks ega masendavaks, vaid säilitab lõpuni lapselikult siira ja lootusrikka üldmulje. „Tappa laulurästast“ on just selline raamat, mida tahad üha uuesti ja uuesti üle lugeda ja millest leiad iga kord midagi uut, mille üle mõtiskleda.

Kui keegi kardab lugeda romaane, mille tegevus toimub lõunaosariikides, kus suhtumine ligimesse võib olla endast väljaajav, siis seda raamatut pelgama ei pea. Ja kuigi õiglus ei võidutse sajaprotsendiliselt, jääb lugejale siiski teadmine paremast homsest. Kui kasvõi viie Bob Ewelli kohta leidub üks Atticus Finch, ei pruugigi elu nii trööstitu olla. Ei varem ega hiljem pole ma lugenud raamatut, mis oleks inimlikult soojem ning on täiesti ilmselge, miks Harper Lee (kes on, muide, õrnema soo esindaja) "Tappa laulurästast" on üks enimmüüdud ilukirjanduslikke teoseid maailmas.