Raamat on seikluslik, peenelt naljakas, hariv kui ka dokumentaalne – kirjeldatakse elu ja paiku Inglismaal ja Prantsusmaal ning ka seal tõeliselt aset leidnud sündmusi. „Kui niisugune tuul jätkub,“ seletas neile veidigi leevendavaid teenuseid pakkuma tulnud laevateenindaja, kellele Lomax pani kohe hüüdnimeks Oog, Baasani kuningas, „ei ole me veel homme Cherbourg’is.“ „Oot’ kus me veel ei ole?“ siunas proua Cockle. „Mis mõttes veel? Kui see minu teha oleks, siis poleks sellist kohta olemaski ja te ei näeks seda iial!“ „Rahunege nüüd, head inimesed,“ ütles Lorimer Lomax sõbralikult. „Jumala pärast, veedame selle aja meeldivalt! Kui te selleks ei pinguta, sattute sama kehva seisundisse nagu ennist. Härra Dumps paljastab, et…“ „Paljastan??“ David muutus kahvatust veelgi kahvatumaks. „Mida?... Mis?... Ma pole midagi öelnudki!“ „Ega ole tõesti,“ nõustus Lomax peaaegu ehmununa. „Aga ikkagi paljastab teie olek merehaiguse tunnuseid. Teil on veri…“ „Veri?“ pomises David kähku oma käsi üle vaadates. „… veri põskedelt peaaegu kadunud,“ jätkas Lomax, „ja parimaks relvaks, et astuda vastasele vastu – miks te mind niiviisi vahite? –, oleks minu meelest klaasike brändit."