1892. aastal valmis Eduard Bornhöhel satiiriline jutustus “Tallinna narrid ja narrikesed”. “Tallinna narrides” katsus Bornhöhe üles joonistada mõningaid omaaegseis ühiskondlik-olustikulistes tingimustes veidruseni virildunud inimtüüpe, kes on tühised, haledad ja naeruväärsed – olgu nende narrusteks siis kuulsus, raha või armastus. Kõige olulisemad, ja mitte põhjuseta ka kõige populaarsemaks saanud, on kaks eesti vaimukangelast: “kirjanik” Salomon Vesipruul ja “leiutaja” Jaan Tatikas.