Aastad 1900–40 olid Eestis rahvusliku kunstikultuuri kujunemisel otsustav aeg.
Ilmet võtsid kõik euroopalikud kunstiinstitutsioonid – kiirelt kasvav kunstnikkond
ja püüdlikult õppiv kunstivaataja, näitused, kriitika, ühingud, koolid, kogud, toetused
jne. 20. sajandi alguses oli eestlaste kunst ja arhitektuur baltisakslaste oma
kõrval tärkav teine, aga perioodi lõpul domineeriv peavool. Noor-Eesti sõnastatud
eestlaseks jäämise, kuid eurooplaseks saamise üleskutse, tähendas vabatahtlikku
joondumist lääne kultuuri dominantriikide ja kunstimetropolide mudelite
järgi. Eesti kunstnike Euroopaga haakumise katsed muudab eriliseks nende
sattumine rahvusvahelise avangardismi kõrgaega. Linnastumise, moderniseerimise
ja rahvuseks kasvamisega kaasnevad pained ning enesetunnetuse kujunemine
moodustavad küll peajoone, kuid ei iseloomusta kogu toonast Eesti kunsti.
Köites käsitletakse ka erinevate rahvusrühmade loodud kunsti, naiskunstnike
probleemistikku ning mõningaid ilminguid (disain, fotograafia), mida alles
nüüd on hakatud kaasama visuaalkultuuri ajalugudesse.