Ühe üsna suure linna kõige viimasest valgusfoorist umbes kilomeetri kaugusel asus Hanna ja Aleksi kodu. Hanna arvates oli nende kodu armas ja õdus. Ta arvas seda võib-olla sellepärast, et nende majake oli punase katusega ja mitte kõige moodsama arhitektuuri näide. Just selles majas ning selle ümber veedavad Hanna ja Aleks ühe õige mõnusa ja teguderohke kevade ja suve, millest räägivadki selle raamatu lood.