Mul ei ole suunda, ei ole juuri. Mu nabanöör tolgendab kasutult ja ei liida mind enam mu kaksiku külge. Mu hing ei ole enam George’i käes. See on siinsamas, minuga. Kui ma tahaksin, võiksin selle siia vedelema jätta. Kollase baretiga kodutule pakkuda. Kui ma tahaksin, võiksin selle peopesadel Peterile kanda ja almusena talle ulatada. Päästmiseks. Aga ma ei taha. Ka temal ei ole õigus. Ja ma ei anna oma hinge enam kellelegi. Mul ei ole midagi. Ma olen vaba nagu taevas. Üksik nagu maa.