Olivia Saar on viimase veerandsajandi jooksul tähendanud üles oma tundmuste, arusaamade ja tõdemuste peegeldusi. Tegemist pole päevikuga selle sõna tavapärases mõistes (tema sõnul on päevik hetke päevapilt – veidi poseeriv, veidi ilustatud). Need on mõttekillud ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990–2015 nii luules kui ka proosas.
Iseennast ja ümbritsevat portreteerib autor nõnda, nagu parasjagu mõtleb, antud hetke emotsioonides, mis teatavasti, nagu ikka, on vahelduvad ja sageli üsna vastukäivad. “Ainult oma mõtetes on inimene täiesti aus, kui sedagi,” tunnistab ta. “Kui mõtted sõnadeks saavad, on need nagu merekivid lainetest siledamaks lihvitud.”
Kohati kumab neis kirjakildudes kurbus. Olivia Saar märgib:
“Ma ei tahaks mitte mingil juhul teha sellest eluetapist kurbuse kivikalmet, see oleks võlts ja väär ning mitteminulik. Kuid selle tooni on andnud üksindus- ja mureviivud, mida ma kellegagi jagada pole soovinud, vaid hetke ajel paberile olen pannud.
Rõõmust pole ma nii väga kirjutama kiirustanud, rõõmu olen ikka teistega jagada püüdnud.
Usun, et rõõm ootabki jagamist, ja jagatud rõõm on ilus.”