Ville Sihanouki pikem jutustus „Hiiu saare lõunarand – Endli ots. Pildikesi külaelust“ on kantud hiidlaslikust huumorist ning jutustab kohati absurdi küündivaid lugusid väikese rannaküla inimeste vähem ja rohkem ebatavalistest ettevõtmistest.
Saare talu peremees Endel oli veider mees. Ei maitsenud temale söök, ei maitsenud temale jook. Aga muudkui sõi ja muudkui jõi, suu ühtelugu matsus ja kõrisõlm tegi klunk-klunk-klunk. Alatihti istus ta ka kohalikus kõrtsis ja sagritses oma ruuget habet ning pilgutas kavalasti silmi. Välimuselt oli Endel kõige tavalisem jässakas keskmist kasvu külamees, kartulikoore karva juuste ning vesihallide silmadega. Kui vana Endel õieti oli, ei teadnud keegi, kalduti arvama, et iga teab vaid Endel ise, kuid ei ütle, on kaval; aga ei teadnud ta tühjagi, juba pikki aastaid oli ta tundnud end kahekümne kuni kolmekümne üheksa aastasena ja sellise vanusega leppinud. Kust Endel raha sai, ei teadnud keegi. Mingit nähtavat tööd ta ei teinud, alati oli tal aega, magas poole päevani, siis aga tuias kas mööda küla ringi või vahtis paadisadamas, kõikjal ausaid ja virku tööinimesi oma tühja lobaga kiusates ja eksitades.