2010. aastal ilmunud romaanis „Kiri sinule” (Письмовник) pöördub Mihhail Šiškin tagasi ammu unustatud ja äraleierdatud epistolaarse žanri juurde. See on romaan kirjades, armastajate dialoog, kilomeetreid ja kalendreid trotsiv salajane vestlus, mis kulgeb ajas ja väljaspool aega, läbi sõja ja olmeraskuste, ning kestab kauem kui elu. Selles raamatus on pealtnäha kõik lihtne: poiss, tüdruk, kirjad, suvila, esimene armastus. Pretensioonitu ülesehitusega „Kiri sinule” on küllap kergemini loetav kui „Veenuse juus” või „Izmaili vallutamine”. Ent süžee lihtsus on petlik. Ümbrikust pudenev paberileht lööb maailma uppi, aegadevaheline side katkeb. Minevik muutub olevikuks: Shakespeare ja Marco Polo, polaarlenduri seiklused ja Vene vägede pealetung Pekingile. See on romaan saladusest. Sellest, et surm on samasugune and nagu armastus.