Oleks vale öelda, et mu erinevate reisikirjade ja eelkõi¬ge reisimuljete saamine raamatuks võttis aega rohkem, kui ma arvata oskasin. Ma nimelt ei osanud arvatagi, et see raamatukssaamine üldse juhtub. Kodustele sõpradele teel olles kirju saates, ise kirju vastu saades ja rännu-päevikut pidades hakkas kogu see lugu ühel hetkel oma-enese elu elama ja mina läksin lihtsalt sellega kaasa.
Nii saidki 2010. ja 2011. aastal Keenias ja Uus-Mere¬maal vabatahtlikuna töötades ning ringi rännates ko¬gutud kogemused lõplikuks tekstiks – kolm aastat hil¬jem ja rikkalike vahepeatustega, aga siiski. Viimased selle raamatu read said kirja 2013. aasta lõpus ja 2014. aasta alguses Sri Lankal ning see tõsiasi iseenesest tundub mu jaoks tähendusrikas. Mõned asjad elus tahavad aega, mõned distantsi ja mõned mõlemat korraga.
See on minu risttee-raamat nii otseses kui ka kaud¬ses mõttes. Teele asudes (mis nägi küll rohkem põgenemise moodi välja, kui aus olla) olin iseendaga üsnagi umbteel, tagasi jõudes oli mu silmapiir märksa selgem.
Üks tark teeline on tõdenud, et võõrsile minnes ei õpi me tundma mitte niivõrd võõraid kultuure ja inimesi, kuivõrd nende kaudu hoopis iseennast. Olen selle mõt¬tega täiesti päri. Nende kaante vahel on nii palju koge¬musi, juhtumisi, inimesi ja elamusi, et nende jagamine tundub mulle kõige loomulikum asjade käik. Teed ja lood on jagamiseks. Äratundmist võib siin samuti ja¬guda. Ja kui keegi saab innustust pikemaks või lühe¬maks teekonnaks, on see mu suurim rõõm.
See on minu kummardus kõigile, kes teed armastavad.
Mirjam Link