Kuuldes iidset sõna "käsk", võtavad võimust vastuolulised tunded. Kas pole see mõiste seotud iganenud, kaasaegses elus teostamatute nõudmistega? Kas pole käskude sõnastuses midagi ärritavalt didaktilist, mis püüab mind, vabadust ihkavat inimest, piirata, reglementeerida, kontrollida?
Kümme käsku siiski on ja jäävad muutumatult elu põhitõdedeks, mis on nende tekkest peale kas rohkem või vähem maailma iga eetilise süsteemi aluseks. Midagi täpsemat, paremat, neist lakooniliselt sõnastatud lausetest pole kirjutatud. Koguni Jumalat eitanud süsteemid on oma eetilistes otsingutes olnud sunnitud Piibli nende lausete juurde salaja tagasi pöörduma.Käsud on endiselt aktuaalsed, omas lühiduses mugavalt rakendatavad põhimõtted. Igaüks neist on Jumala tõe sügav avaldus mõnest meie elu valdkonnast, ja seepärast saab nende üle aegajalt järele mõeldes kõige olulisema mõõtkava enda ja maailma mõistmiseks.