Veneetsia on maskide ja mõistatuste linn, kus kitsad tänavad ja käigud moodustavad gigantse labürindi, mis eksitab asjassepühendamatuid ja sisendab salapära. Niisama kütkestav kui tabamatu, kõigub linn ohtlikult balansseerides kestmajäämise ja lagunemise vahel. Arhitektuuriväärtused murenevad – vundamendid nihkuvad, ornamendid kukuvad küljest –, ehkki pingutused linna säilitamiseks on käimas. Langevate inglite linnas avab John Berendt, raamatu "Südaöö hea ja kurja tundmise aias" autor, mõistatuslikku Veneetsiat nii nagu ainult tema seda suudab.
Lugu algab 1996. aasta 29. jaanuari õhtul, mil sensatsiooniline põleng hävitab Fenice ooperiteatri. Fenice kaotus, kus omal ajal esietendusid viis Verdi ooperit, on veneetslastele suur katastroof, mille teeb veel hullemaks avastus, et tegemist võis olla süütamisega. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud Berendtist saab otsekui detektiiv, kes tungib selle suurepärase linna iseloomu ja avastab sammu-sammult tõe tulekahju kohta.
Oma uurimise käigus kohtab Berendt tervet galeriid huvitavaid tegelasi, siin on habenoana vahe kohtuuurija, kes punastab, kui teda vihastatakse; prominentne Veneetsia luuletaja, kelle šokeeriv "enesetapp" paneb sõpru omal käel mõrtsukat otsima; Ameerika pagulaste esimene perekond, kel seisab silme ees oma Suure kanali äärsest paleest ilmajäämine; kõrgseltskonda kuuluvate ameeriklaste organisatsioon, kes pidusid korraldades toimekalt kogub raha Veneetsia kunsti ja arhitektuuri säilitamiseks, seejuures omavahel kakeldes, üksteise motiive küsitavaks tehes ning jahmunud veneetslasi kähmlusse kaasates; kaasaegne Veneetsia sürrealistist maalikunstnik, keda koha peal tuntakse kui häbematut vigurivänta ja provokaatorit; kahekümne esimest põlve meisterklaasipuhuja, kelle pojad peavad dünastilist sõda; ja palju teisi – tuvipüüdjad, patuoinad, uneskõndijad, mees, kes usub marslaste olemasolusse, Taimemees, Treviso rotimees ja Henry James.
Berendt räägib meile loo, mis on läbi imbunud Veneetsia atmosfäärist ja täis ülla