See omapärane ja väga kütkestav luulekogu on inspireeritud Õnne tänava Alma ja tema austaja Einari loost.
“Teemade valik on siin laialdane alates armust, valust, mõtisklustest ja lõpetades filosoofilise kõikemõistvusega. Tähelepanuväärsed on Einar Karmiku tähelepanekud õnne, viimse armastuse, saabunud eluõhtu rõõmude kohta jne. Eriti muljetavaldavad on tema melanhoolsed passaažid õnneihalusest ja õnnetänavalt leitu suhtes. Nagu ta ise ühel nukrushetkel allakirjutanule tunnistas – kui juba Petrarcal oli Laura, miks siis temal, Einaril, ei või muusaks olla Õnne tänava Alma,” kirjutab Ago-Endrik Kerge lembesalmiku saatesõnas.