Jaak Juske teine laiale lugejaskonnale suunatud raamat Eesti linnade kujunemisest ja ajaloost. Selles sisaldub viis jalutuskäiku ümber Tartu kunagise uhke linnamüüri, millest on praegu alles vaid riismed. Omaaegsetest suurematest linnaväravatest algavad retked vaatlevad linnaruumi kujunemist, tähtsamaid hooneid ja tänavaid nii vanalinnas kui ka linnamüürist väljaspoole jääval alal. Vahele on pikitud lugusid Tartu olulistest sündmustest ja inimestest. Jalutuskäigud lõpevad omal ajal Tartut ümbritsenud üheksas mõisas, mis on nüüdseks linnaga üheks sulanud. ******* Hea lugeja! Sageli on kuulda arvamust, et minevikus tuhnimine on ajaraisk, millest tänapäevale suurt tulu ei tõuse. Aga on vastupidi! Ajalugu on kaasas alati, paraku me märkame või tajume seda enamasti vähem, kui vaja oleks. Siinne raamat jutustab lugusid Tartust, Eesti linnast, mille hiilgus ja viletsus on mänginud märkimisväärset rolli Kirde-Euroopa ajaloos: Tartu kui oluline sõlmpunkt Venemaa ja Euroopa vahelises kaubanduses, Taru kui Vatikani sillapea katoliikluse levitamiseks Põhja-Euroopas, Tartu kui Rootsi Läänemereprovintside pealinn. Ent ajalugu pole üksnes kuningad või väepealikud või justkui tühjast kerkinud linnad, lossid, kirikud. Ajalugu on paljude inimeste tegelik elu – õnnestumised ja nurjumised, tülid ja leppimised, lootused ja mured. Jaagu raamatut lugedes, või veelgi parem – raamatuga Tartu tänavatel uidates, soovitan ette kujutada just neid lihast ja luust inimesi – eestlasi, sakslasi, poolakaid, venelasi, rootslasi –, kes oma parema äratundmise järgi lõid meile ajaloo, mida kanname kaasas täna ja millest sünnib homne. – Mart Meri Linn, see on selles elavaid inimesed. Nemad teevad õhtul aknad valgeks, nende pannidelt tuleb koridori praekartuli ja koogilõhna, nemad niidavad muru, istutavad lilled, puhastavad käigurajad hangedest. Inimene ehitab ja lammutab linna, kus ta elab. Vahel targalt, vahel rumalalt. Aga võõras hävitab. Majad, kus elu luuakse, tornid, kus kellad helisevad, veskid, mis jahvatavad, sillad, mis teisele poole aitavad. Kuidas saada linnaga tuttavaks, kuidas saada linnas omaks? Seal elades. Aga seejuures ikka ja jälle küsides, kuidas siin varem elati, lund lükati, kelli helistati, küpsetati, puid istutati. Tartuga saate oma tutvust uuendada nüüd – lugege ja jalutage käesoleva raamatuga. – Ants Johanson Tartu on igavene linn. Teda on korduvalt hävitatud ja ikka on ta tagasi tulnud. Tartu pärast on palju võideldud ja palju nutetud. Eesti luule ajalugu algab nutulauluga Tartu pärast. Nutan minagi, kui vaatan vanu fotosid ja rekonstruktsioone ning mõtlen, mis kõik võinuks olla. Kõige kurvem on tõdeda, et võib-olla suurim hävitustöö saadeti korda hiljuti, pärast Teist maailmasõda, kui kisti maha varemed, mida saanuks taastada. Nii on Tartu tänini sant ja ootab aega, mil ta haavad lõplikult ravitaks. Mitte vanadest vundamentidest üle sõites, vaid neid uute hoonete rajamisel aluseks võttes. Ootan Kivisilda, ootan Henningi platsi, ootan Kaubahoovi ja Jakobi tänava läänekülge. Ootan päeva, mil Jaani kiriku kõrvalt kaob maitsetu ja kohatu hruštšovka. Tartu väärib enamat. – Lauri Vahtre