Käesolevas raamatus jutustab autor loo naisest, kasutades omalaadset kirjanduslikku mängu, millega annab nii endale kui lugejale fantaasiaruumi.
„Olen iseseisev naine. Mul ei ole oma maja, korterit ega autot, mul pole isegi enam jalg- ega tõukeratast, rulluiskudest rääkimata. Mõne inimese jaoks olen arvatavasti kõige äpum tegelane, sest mu ainuke vara on suure ekraaniga televiisor, mis enam hästi ei tööta, ja sülearvuti, mis vahel teadmata ajaks kinni blokeerib. See „varandus” asub ühes üsna tavalises Pariisi üürikorteris, kus peaaegu kõik mööbliesemed on tänavalt korjatud.
Õnneks on prantslastel täiesti ükskõik, kuidas ma elan, hakkama saan ja oma arveid klaarin. Nende suhtumine sõltub sellest, milline isiksus sa oled.”
Ene Rämmeld elab 1981. aastast Pariisis ning on varem eesti keeles kirjutanud kolm autobiograafilist raamatut („C´est la vie” 2004, „Bonjour De Paris! Tervitus Pariisist!” 2006, „Ühel olematul suvel” 2008).