Ükskord kirjutab mu poeg raamatu, millele paneb pealkirjaks "Minu ema".
Loodan, et sellest tuleb lihtne ja ilus raamat ja et seda on kerge lugeda.
Nõnda kerge, et kes lugemist alustab, ei taha pooleli jätta.
Tahaksin, et ka seda minu raamatukest siin loetaks kergelt, et ta ei tekitaks kelleski masendust ega ärataks raskeid mälestusi. Sel ajal kui ma seda kirjutasin, räägiti Eestis väga palju sõjast. Iga päev sai lehest lugeda ja raadiost-telerist kuulda, kui ligilähedal on uus sõda, et kohe-kohe võib suur naaber Venemaa meile oma väed kallale saata ja et Eesti riigi tähtsaim ülesanne on olla valmis vastulöögiks. Iga eestlane saagu aru, et sõja ohust olulisemat ei olegi ja tuleb keskenduda, keskenduda, keskenduda... ja tuleb relvastuda nii võimsalt, kui vähegi annab ja rohkemgi veel.
Mul on olnud väga halb kogu seda sõjapropagandat vastu võtta, see sarnaneb hüsteerilise sõjaõhutamisega. Kas ikka on mõtet surra enne oma surma?
Minuealised on sõda näinud. Me teame, mis see on. Teame sedagi, et kolmandast maailmasõjast ei välju keegi võitjana.
Kaitsekulutuste mõtlematu ja kergekäeline kasvatamine häirib Eesti elu, kuid ei hävita seda. Sõjahüsteeria hävitab. Hirm sõja ees hävitab.
Viimasedki eestlased lähevad ära. Põgenevad. Sest kohe-kohe algab siin ju sõda...
Elame, kuni elu on.
Naudime rahuaega, kuni rahu on.
