Alois Podhajsky (1898–1973), Austria-Ungari ohvitseri poeg, kasvas üles kasarmute askeldusterohkes elus. Juba varases lapsepõlves soovis ta innukalt ratsutada ning vahel tõstsidki tallipoisid väikese poisi isa teadmata salaja hobuse selga. Hiljem õnnestus tal ratsutamist õppida mitmel pool, muuhulgas ka kuulsas Viini Hispaania Ratsakoolis. Hoolimata A. Podhajsky elukäiku jäävaist raskeist ja palju segadust tekitavaist sõdadest, leidis ta ikka ja jälle võimalusi, et oma armastatud hobuste juurde tagasi pöörduda. 1939. aastal määrati A. Podhajsky Hispaania Ratsakooli direktoriks, kellena ta töötas 26 aastat ning just temal on väga suur osa selles, et see kool elas üle kõik Teise maailmasõja koledused ning on koos kõigi oma väärtustega säilinud kuni tänase päevani.
Alois Podhajskyt iseloomustab äärmiselt heatahtlik suhtumine nii kõigisse hobustesse kui ka inimestesse – ehkki mõlemad põhjustasid talle elu jooksul palju peavalu. Käies oma hobustega esinemas nii mitmel pool Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, üritas ta alati näidata, kuidas kannatlikkus ja sihikindel töö koos heatahtliku suhtumisega võivad viia imepäraste tulemusteni. A. Podhajsky osales ka ise väga edukalt paljudel ratsavõistlustel nii koolisõidus, takistussõidus kui kolmevõistluses. 1939. aastal võitis ta Berliini olümpiamängudel koolisõidus pronksmedali. Suure osa oma elust veetis ta aga koos lipitsa täkkudega – neid treenides ja nendega üle maailma etendusi andes.
Käesolevas raamatus räägibki ta peamiselt oma hobustest – sellest, kuidas ta neid õpetas ja sellest, mida neilt ise õppis. Raamat käsitleb inimese ja hobuse suhteid ning sellest võiks olla abi neile, kes ei taha hobust endale mitte ainult istumise alla, vaid ka sõbraks.