“Inimesed mägedes meenutavad putukaid. Nagu sipelgad, rühivad nad kuhugi, hambad ristis: hagu korjama, odra või viinamarjade kasvatamiseks terrasse looma; mõned narrid lähevad endale midagi tõestades tippe vallutama, just nagu oleks maailm pärast seda kuidagi parem paik; ja siis on veel moodsad inimesed, kes ronivad kuhugi üles selleks, et ennast ja ümbritsevat pildistada ning sellise saagiga alla ronida. Mäed on aga majesteetlikud ja vaiki, neil on inimestest täiesti ükskõik – nad on lihtsalt mäed.”
Rändaja Roy kuulub tippe vallutada tahtvate inimeste hulka. Mõned neist jäävad ka kättesaamatuks: võib-olla on aeg olnud selleks vale, võib-olla ei ole seda soosinud muude, esmapilgul tühiste pisiasjade kokkulangemine. Ja võib-olla pole vajagi tõusta iga mäe tippu, et teada, mida kõrgmäestikuõhk inimesega teeb.
Lõppeks on üksainus kõrgus, mille vallutamine pingutust väärib – ja seda geograafiliselt kaardilt ei leia. Sest mine nii kaugele kui tahad, minevik saab su alati kätte.