Sellel tüdrukul on vedanud, ta on ju lausa õnnesärgis sündinud! Pärit Chester Springsi keskklassi perekonnast, töötab ta juba 28-aastaselt prestiižses naisteajakirjas vanemtoimetajana, on kihlatud rikka finantsvaldkonnas töötava mehega, plaanib oma pulmi Nantucketil, kus asub mehe sugulaste suveresidents, elab Manhattanil Tribeca linnaosas uksehoidjaga majas. Ta oli õnnega koos juba siis, kui alustas 8. klassis õpinguid Bradley erakoolis Main Line’il – sattus üsna kooliaasta algul kõige popimate õpilaste seltskonda, pääses eluga hirmsatest sündmustest … ja suutis edasi minna. Ta on ellujääja, nagu ta kihlatu Luke armastab öelda.
Ent kogu selle särava ja haavamatu fassaadi taga on teismeline, kes püüab teistele meeldida ja leida oma kohta elus, aga jääb oma traumaatilise kogemuse ja muredega üksi. Noor inimene, kes püüab olla selline, nagu temalt oodatakse. Noor naine, keda ei mõista mitte keegi peale ühe inimese.
Jessica Knolli raamat räägib muu hulgas koolivägivallast ja sellest, kui raske on katkisi inimesi aidata. Kuidas kaob usaldus inimeste vastu? Kuidas taastada usaldust maailma vastu, kui oled noorena läbi elanud midagi nii vapustavat? Kirjanik annab mõista, kui tähtis on see, „kui keegi näeb sinus midagi sellist, mida sina ise ei näe, ega anna alla, kuni ka sa ise seda nägema hakkad“.