Kust algab ja kus lõpeb lugu? Kes on pea- ja kes kõrvaltegelane? Kas lugusid tuleb minna otsima kusagilt kaugelt või tulevad need ise sinu juurde, nii nagu tuleb lugude jutustaja juurde kuulaja, kellest saab pikkamööda raamatu keskne tegelane?
„Päikesevõimaluse“ lugude kuulajaks on jutustaja sõbratar Eha. Tema välismaareisilt naasnud lennuk hilineb, ta ei jõua Tartust edasi sõitva bussi peale ning palub võtta end öömajale. Harutades ühist mälestusniiti, hakkab jutustaja kõnelema tüdrukutest, kes sõjajärgsel karmil ajal haigeks jäid. Hiiu mändidealuses tuberkuloosihaiglas, Narva-Jõesuu mereäärses ravilaks kohandatud villas ja Tartu kesklinna sanatoorses koolis käivad otsekui röntgenikiirte alt läbi kolme tüdruku kinnisideed, iseloomujooned ja lootused. Kuna streptomütsiini ei olnud saada, venis raviaeg pikaks ning nõudis kannatust. Ajapikku saadakse haigusest jagu, kuigi jäävad tagajärjed – need aga ei takista pöidlaküüdiga Leedus seikluste otsimist, seljakott seljas mägedes matkamist ega ka kodus laste kasvatamist.
Jutustatud lugudest kumab läbi ähmane lootusekiir, et ükskord peavad algama ajad, mil võib unustada sõjaväemaasturi jäljed piiritsooni rannaliival, KGB „lutikad“ ühikatoas, tsiviilkaitseeksami koos ründemürkidega ning hirmu meelsuse pärast Siberisse saatmise ees.
Jutustajal jätkub lugusid kauemaks kui üheks ööks ja üheks pikaks meenutuseks; need teevad ajas ja ruumis keerdkäike ning ootamatult saab Ehast veel ühe avaneva loo peategelane.
Koos kolme tüdruku – Ruti, Hanna ja Gertaga – mineviku ja oleviku vahel rännates ning päikest otsides jääb lugejale teadmine, et mitte kunagi ei tohi lasta lootusel lootusetult kaotsi minna – saatusel võib üllatusi varuks olla.
Tiina Ann Kirss