Aeg ei peatu ja ajaratta tagasipööramine pole ka inimkonna võimuses, ammu möödunud aegu saame vaid meenutada. Kes möödunud sajandi 50-60-ndatel aastatel tudeng oli, see kindlasti mäletab oma nooruse paremaid, muretuid ja meeletuid, samas aga kirevaid ja seiklusrikkamaid aegu. Nii palju oli ahvatlusi, soove ja unistusi – olid kõrtsid, preilid ja viin. Kõik see vajas raha, mida aga oli vähe, sest stipp ja vanemate toetus ei vastanud vajadustele. Ka lisarublad, mida suvevaheaegadel töötades ja õppeajal raudteejaamas vaguneid laadides sai teenitud, kadusid nagu hundi kurku. Võtan mütsi maha nende ees, kes end tollal ise ainult stipist ära elades koolitasid. See oli tõeline virelemine ja paastumine ning ilma jäämine paljust, mida ihkas neis aastates noorus.