"Estonia inimesi" lugedes tekkis mul korduvalt küsimus, miks seda raamatut vaja oli. Või kellele. Tegu ei olnud kindlasti pisarakiskujaga - inimeste lood jäid selleks liiga pinnapealseks. Tegu ei olnud lootust sütitava teosega, mis püüaks öelda, et elu läheb edasi. Seda küll öeldi, aga vihjamisi. 17 inimest ja 17 lugu, ainult et inimlikkust oli vähe. Jäi mulje, nagu oleks ajakirjanduse esimese kursuse tudengitele antud ülesandeks teha intervjuud Estonia katastroofiga seotud isikutega ning need siis ühte raamatusse kokku köidetud. Ainus kandma jäänud mõte oli see, et katastroofiteooriad on väljamõeldis ja laevahukk oli halbade asjaolude kokkulangemine. Ent ka see ei kõlanud veenvalt.