Ma ei tea, kas asi on selles, et mulle lihtsalt ei istu Hemingway (tõsi, ega ma teda palju lugenud ei ole, aga ka "Ja päike tõuseb" oli minu jaoks paras läbi närimine) või on süüdi minu puudulikud teadmised Hispaania kodusõjast, aga "Kellele lüüakse hingekella" ei suutnud mind mitte ühelgi moel kõnetada. Külmaks jätsid mind nii lugu kui ka tegelased. Raamatu järelsõnas (tõlgitud 1968. aasta venekeelse väljaande eessõna) on välja toodud, et tegu oli Hemingway meeleheitliku püüdega näidata, et fašismi võitmiseks ei tohi juba tehtud vigu korrata. Ju siis oli - kuigi mina seda raamatust kuidagi välja ei lugenud. Minu jaoks see see lihtsalt üks pildike luhtunud partisanilahingust. Ja ka Robert Jordani ning Maria armulugu, mida järelsõnas on kirjeldatud kui ülimalt puhast... No ma ei tea, minu jaoks oli tegu ääretult naiivse looga. Mees on lahingus räsitud; naine on ainuke noor & vaba silmapiiril. Ma ütleks, et tegu oli pigem mingi juhusliku kire või lihtsalt vajaduste rahuldamise, kui puhta armastusega. Ühesõnaga, siiani ei ole Hemingway suutnud mulle midagi pakkuda. Aga ma ei loobu üritamast ja eks mõne aja pärast haaran talt veel midagi kätte. Ehk läheb siis paremini.