Võtsin selle raamatu kätte paraja eelarvamusega, aga pean tõdema, et mulle meeldis. Oma õhustikult meenutas ta minu jaoks Trubetsky romaane, ainult et ei kiskunud liialt fantaasiasse. Kui Trubetsky raamatutes kipub lugu ära kaduma, siis Raua teoses oli see kenasti olemas. Kas raamat oli põnev? Noh, ma ei teagi. Igav ta just ei olnud, aga loost enim nautisin ma kindlasti raamatu loodud õhustikku ning autori mahlakat keelekasutust. Ning erinevalt hiljuti loetud Peeter Võsa raamatust "Kadunud Eesti. „Politseikroonika“ lugu" ei muutunud Raua mahlakus kordagi tüütavaks. Minu poolt ka plusspunktid huumorile. Mitmed olukorrad olid küll täielikult üle võlli, ent tabasid inimloomust nii hästi, et kiskusid paratamatult suu muigele. Realistlik absurd oma parimas mahlas. Kes otsib tõsist põnevikku, siis seda "Sinine on sinu taevas" ei paku. Mõnusat meelelahutust aga kindlasti.