Raamat oli täielik saast! Mingi üli-imal kiidulugu, mis kubiseb ajaloolistest faktivigadest. Jaak Joala ütles 1990 aastal, et varsti tõuseb Pika Hermanni torni sini-must-valge lipp, mida toona keegi ei uskunud! Möga! Sini-must-valge lipp heisati Pika Hermanni torni juba 1989 aastal! Paras soperdis on terve see raamat.

Noh, olgem ausad, oleks oodanud huvitavamat raamatut. Üsna kiretu ja "poliitiliselt korrektne" üllitis.

Suur tänu Margit Kilumetsale selle raamatu kirjutamise eest. Raamat on täpselt selline, nagu peab olema lahti kirjutatud ühe meie <EEsti tuntuma mehe elust. Ma ei ole teiste eludes sorija. Ka selles raamatus oli seda, mida ma poleks pidanud teadma. Olen jumaldanud Jaak Joala häält, kuni see ükspäev muutus. Minule on ta meie laulja alati olnud ja selleks ta jääb. Ma ei mõtisklenud, miks suur laulja lõpetas oma lauljakarjääri nii ootamatut. Kuid selles raamatus oli see mulle täiesti selgeks tehtud. Imestan inimesi, kes leiavad, et raamat ei sisalda Joala viimaste aastate elu. Kuid ka selle olete seal ära maininud, kuid minu õnneks väga lühidalt. Ma ei oleks tahtnud,et minu viimaseks pildiks temast oleks puru haige vana mees. Las ta olla meie mälus säravana. Ka kriit6ika,et te pole kirjutanud palju tema pojast ja lapselapsest. Kuid on ju. Ja rohkem pole vaja. Võib olla Jaak Joala oleks teistdugune olnud, kui ta oleks lõpetanud koolid. Kuid elu oli talle nooruses juba nii paliju huvitavata pakkunud ja tema valis muu. See oli tema õigus. Aitähh Margit Kilumets. Olete teinud tohutu töö. Ja tänu selle eest.et raamat ei sisaldanud labast klatsi.