Autor on oma fragmetaarse mõttepäeviku aluseks võtnud paari viimase aasta sündmused ja inimesed – kajasid laiemast maailmast (Norra veretöö, Jaapani maavärin), veel enam mõtisklusi meie enda kodustest asjadest, sealhulgas arutlusi linnadest, mis muutuvad tema arvates justkui inimesed, olgu tegu autori varasema kodulinna Tartu või praeguse, Tallinnaga. Aeg-ajalt laseb ta end tahtmatult kiskuda arutlustesse poliitikateemadel, muretseb maaelu soikumise pärast, räägib väärtushinnangute kiirest muutumisest, välismaise ihalusest, progressi hinnast, iseendaksjäämise targast oskusest. Sekka satub ka lühiportreid kohatud inimestest (Unt, Vahing, Oksanen, Želnin), ja meenutusi abikaasa Olev Antonist. Autor on kord empaatiline ja kaaskodanikke mõistev, kord kriipiv ja ühiskonda ümbertegev, siis aga taas iseendale ja teistele andestav. Nii või teisiti haarab ta lugejat kaasa, sundimata teda siiski endaga kõiges nõus olema. Taolist ausat ja samas valulevat publitsistikat ei kohta just sageli.