1941. aasta augustis toimus Tallinna ümbruses ja Soome lahel 1941. aasta kampaania veriseim heitlus Baltikumis, kus Suur-Saksamaa ja Nõukogude Liidu maa- ja merejõud omavahel rinda pistsid. Seekord lõppes titaanide heitlus sakslaste kasuks, kes vallutasid 28. augustil Tallinna ja tekitasid Eesti pealinnast Kroonlinna pagevale Punalipulisele Balti laevastikule suuri kaotusi.Raamat annab ülevaate jõudude vahekorrast Tallinna pärast peetud lahingus, maismaavõitluste käigust ja Juminda miinilahingust, kus hukkus kokku 33 sõjalaeva ja 58 tsiviillaeva. Augustikuistes heitlustes osales venelaste ja sakslaste poolel kokku üle 150 tuhande sõjamehe, kellest sai maal ja merel surma ligi 27 tuhat. Eraldi on vaadeldud ka eestlaste rolli mõlemal poolel ja nende kaotusi. Meie mehi ja naisi langes Tallinna lahingus nii võitlejate kui ka tsiviilelanike staatuses ja uppus koos laevadega Soome lahte. Ka paljudel elusalt Venemaale pääsenutel ei õnnestunud enam kunagi kodumaad näha. Tänu käesoleval sajandil Venemaal ilmunud uutele uurimustele on raamatus täpsustatud Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste arvukust ja kaotuste suurust.
Samuti ei ole tähelepanuta jäetud tallinlaste eluolu sõjakeerises. Ülevaade on antud linnaelanike katsumustest 1941. aasta suvel, kaitsetöödest, mobilisatsioonist, sõjapurustustest. Peale linna langemist sakslaste kätte ka uuest linnavõimust, Omakaitse loomisest ja tegevusest ning püüetest normaalne elu taastada.
Raamatus on kasutatud palju esmakordselt trükis avaldatud haruldasi fotosid.
