Nii palju aastaid hiljem meenuvad mulle ikka veel need kolmapäeva õhtupoolikud, kui puhus õrn tuuleke, mis pani valged kardinad akna ees tasakesi hõljuma, ning Jänku-Karvakera kutsus mind vaikselt vilistades. "Kas hakkame peale?" Mulle tundub, et just niimoodi võis öelda Jänku-Karvakera, kes oli lahkunud hüvasti jätmata.

Taiwani kunstniku Jimmy Liao teosed toovad meieni Aasia hõngu. Et hieroglüüfide õppimine võtab aega aastaid, ei loe sealkandis pildiraamatuid mitte ainult lapsed. Jänku-Karvakera raamatu pildikeel tungib hingesügavustesse ning haarab ka lugeja jäägitult. See on veidi nukker, kuid tundlikult ja hoolitsevalt joonistatud lugu üksildusest ja sõprusest. Piltidelt õhkuv helgus räägib aga lootusest, mis on alati meie südames olemas.