Esimest korda sattusin koos Totu, Pontsu ja teiste marakannidega Kuule kunagi lapsepõlves. Mäletan, et see raamat jäi mulle pikaks ajaks meelde - võib vist öelda, et tegu on ühe mu lapsepõlve lemmikuga.
Huvitav on aga see, et kõige sügavama mälestuse jättis mulle Pontsu soolakaubandus. Tegelikult on sellele pühendatud aga ainult üks peatükk. Millegipärast arvasin ma, et soolaärikaks oli Totu ja et sellest oli raamatus oluliselt pikemalt juttu.
Nüüd lugesin seda oma lastele unejutuks ja neilegi väga meeldis. Eriti vahva oli kuulata, kuidas poiss (5) hoidis ka klaveriõpetajat Zoomi tundide ajal pidevalt sellega kursis, mis Kuul toimub. Ju siis läks korda!
Nüüd üle lugedes saan muidugi aru, et tegu on raamatuga, mis peaks ülistama kommunismi ja maha tegema kapitalismi. See küll eriti ei õnnestu, ka mulle jäi lapsepõlvest enim meelde puhtalt kapitalistlik edulugu.
Küll aga on väga mõnus see, et lasteraamatus räägitakse julgelt teadusest ja selgitatakse erinevate nähtuste ning mehhanismide toimimist. Kui nõukogude korras midagi head oli, siis kindlasti oli see tugev teaduspõhine lähenemine.
Soovitan kindlasti; ka täiskasvanuna üle lugedes oli huvitav.