Kauksi Ülle eestikeelne romaan Tartu vaimuinimeste elust õõvastavatel 90nendatel:
Uus inglise keele ōpetaja saadi. Tunnid hakkasid toimuma endises peldikus, seintel poolest ruumist saadik kahhelkivid ja jäljed torude asupaigast. Uus ōpetaja seadis üheainsa reegli „Purjuspäi tunnis ei viibita“.
Jätkus ka Rakveres alustatud püromaania - kōrgemal tasemel. Betooni ühikas lōhkesid joodipommid, värisesid plahvatuste käes narid ja kolakaid käis vahetpidamata. Juhtmed pandi pommi sütiku külge, laeng visati teise tuppa, kui keegi ōhtul peldikusse läks ja karjed kostsid öös. Märga lasid nii need, kes peldikusse läksid kui need, kes tuppa magama jäid.