Varem kirja panemata seiklusrikas, samas traagiline lõik eesti rahva ajaloos – eestlaste Rootsist järelpõgenemine üle Atlandi vabasse maailma väikestel laevukestel 1940. aastate lõpul. Ligi viiekümnest viikingireisist rääkiv raamat tugineb ajaloolistele faktidele ja konkreetsetele mälestustele.
Kui N. Liidu saatkond Rootsis 1945. aasta suvel kategoorilises toonis teatas, et alustatakse kõigi kodanike kodumaale saatmist ja Rootsi riigi välismaalaste komisjon andis teada, et soovib põgenike kojupöördumist, oli eestlaste ainuke võimalus lahkuda Rootsist oma laevaga. Pandi kokku viimased kroonid ja öörid ning osteti päevinäinud puust kalalaev või rannasõidupurjekas, millega pärast merekorda kõpitsemist purjetati vastu ettenägematutele raskustele. Soov elada vaba inimesena mõnel vabal maal oli suurem kui surmahirm merel hukkumise ees. On uskumatu, et põgenike hulgas oli inimesi, kes kirjutasid päevikusse mõned read isegi siis, kui torm laevukese kallal ragistas. Et järeltulevad põlved teaksid…
Selles raamatus puutute te kokku enneolematu vaprusega. Ja kogete: õnn jääb nendega, kes on meelekindlad ega kaota usku endasse.
Aut viam inveniam, aut faciam. – Kas leian tee või rajan selle ise.