Raamatus „Vaim ja loodus – möödapääsmatu ühtsus” (1979) esitab Gregory Bateson väljakutse Lääne filosoofia dualistlikule vaimu ja mateeria vastuolust lähtuvale epistemoloogiale. Pakkudes välja C. G. Jungist inspireeritud creatura ja pleroma ehk elusa ja elutu vastanduse, näitab Gregory Bateson lugejale mustrit, mis ühendab – võimalust näha, mis on ühist inimmõtte ja evolutsiooni kulgemise protsessidel, missugust otsustavat rolli mängivad nendessamades protsessides informatsioon ja erinevus ning kuidas on omavahel seotud kõik elav meritähest kuni sekvoiametsade, inimeste ja nende moodustatud kõikvõimalike organisatsioonideni. Samuti näitab Bateson, kel ei puudu sügav lugupidamine nii reaal- kui ka humanitaarala teadussaavutuste suhtes, kuidas meie maailmavaade on selle ühendava mustri mõistmisest üha kaugenenud, kippudes lohutust leidma loogikast ja loodusteadustest. Kuigi raamatu ilmumisest möödub varsti 40 aastat, ei ole selle tähtsus vähenenud ning kindlasti leiab siit mõndagi huvipakkuvat ka tänapäeva lugeja.