Vaprate maride ilukirjanduslik proosa on vaid pisut üle saja aasta vanune, ta on läbi teinud mitmeid muutumisi, kuid jäänud tänini valdavalt hea traditsioonilise realismi raamesse. Iga marikeelne tekst teenib rahvuskeele säilitamise ja arendamise protsessi ning väärib ka muu maailma tähelepanu. Nagu täna väärib tunnustust ja isegi imetlust mari loodususu taastumine – alternatiivina suurtele maailmausunditele ja šamanismile, toetusena rohelisele mõtteviisile. Nagu mistahes muu rahva ilukirjandus kajastab ka mari küllalt rikkalik kirjandus just selle rahva hinge ja ajalugu.