Pärast Stalini surma ja Beria kukutamist veeres 1953. aasta suvel üle Gulagi vangilaagrite rahutuste, streikide ja ülestõusude laine. Üks suuremaid ja kindlasti tuntumaid neist leidis aset Vorkuta söekaevandusi orjatööjõuga varustanud Retšlagi erilaagri harulaagrites. Ehkki vastuhakud lõpuks veriselt maha suruti, kiirendasid need Nõukogude Liidu loobumist stalinistlikust riigi- ja ühiskonnamudelist ning sadade tuhandete vangide vabanemist, lõppkokkuvõttes aga – kes teab – tõid ehk veidi lähemale ka kogu Nõukogude impeeriumi lagunemise. Vorkuta ülestõus võiks eesti lugejat huvitada veel seetõttu, et Retšlagi vangidest ligi veerand olid Baltimaadest. Raamat ise tugineb olulisel määral endiste baltlastest vangide mälestustele ning kaks neist – üks lätlane ja teine eestlane – istutasidki aastate eest autori pähe mõtte seda lugu üldse uurima ja kokku panema hakata. Ehkki pühendatud ühele ülestõusule, räägib raamat ka kogu Gulagist laiemalt, selle algusest lõpuni, ning teisalt jutustab ühe konkreetse inimese, soomlasest sunnitöölise Eino Prykä elusaatusest, kes hukkus samas veskis, mis jahvatas ka eestlasi.