"Uue linnakoe loomine on pidevas muutumises, üritades liikuda oma kasutajate
muutuva lõppeesmärgi poole. Sihtmärgi poole liikudes võtab kogu keskkond lõpuks suuna ekstreemsusele. Ei täisnurkadele ja valgele, ei nürinurkadele või värvilisusele – on aeg voolavaks vormiks ja vaid rohelisele! Seesuguses “rohe-pestud” keskkonnas ja üldises meelsuses on endiselt jäänud mõned üksikud, kes üritavad ka reaalselt näiliselt teineteist välistavat teemat – linn ja loodus – ühendada. Kumb neist on brutaalne, kumb õrn, jääb vaataja otsustada. Vaid üks on kindel – seekord sekkub loodus linna.Arhitektuur on enamasti olnud taustaks inimeste tegevusele ja tema poolt loodule, näiteks eksponaatidele muuseumis. Aga mis juhtub, kui lisada veel veidi arhitektuuri nendesse tühikutesse, mis on muuseumis jäänud kunsti vahele? Arhitektuur võtab endale samal ajal nii keskkonna kui sisu rolli ja kohustused. Selline skaalanihe annab vaatlejale tööriistad mõistmaks arhitektuuri täiesti uusi võimalusi.Muuseum juba ise koosneb eraldiseisvatest väikestest
maailmadest, mis on oma aja ja päritoluga. Igal ruumil majas on ainuomane interjöör, vastavalt rahvuse (vene, saksa, madalmaade), sajandi või kunstimeediumi (maalide, keraamika, hõbeehete)
kohaselt, mis saavad aluseks sinna integreeritavale arhitektuurinäitusele. "