Raphus cucullatus’e, oksendajalinnuks kutsutud, kunagi inimeste poolt hävitatud Mauritiuse dodot otsiva Jérémie lugu põimub Dominique’i alias Dodo, teiste naerma ajamiseks sündinud imelise kodutu looga. Neid seob Alma, Mauritiuse saarel asuv kunagine Felsenite mõis, mille moodne aeg on muutnud Mayaks, illusioonide maaks. Minategelane, Mauritiuselt pärit, Prantsusmaal elav Jérémie Felsen tuleb viiekümneaastasena isa lapsepõlvemaale oma juuri otsima. Selle käigus avastab ta, et oli veel teinegi Felsenite perekonna haru, kes jäi ilma kõigist oma varadest. Saarel ringi liikudes ja inimestega rääkides rullub pikkamööda lahti kaheks lõigatud perekonna traagiline saatus. Prantsuse kirjaniku J. M. G. Le Clézio perekonna juured on Mauritiuse saarel. Raamatu „Alma, mu kodu“ puhul on tegemist omalaadse tagasipöördumisega, perekondliku sisevaatlusega. Tüüpiliselt Le Clézio hilisemale loomingule iseloomustab ka käesolevat teost suurem isiklikkus ja autobiograafilised elemendid. Tema läbivaiks inspiratsiooniallikaiks on olnud kauged ja eksootilised maanurgad ning neid ohustav moodne tsivilisatsioon. J. M. G. Le Cléziole 2008. aastal Nobeli kirjandusauhinda määrates tutvustas Rootsi Akadeemia teda kui „uute teeleasumiste, poeetiliste seikluste ja tundelise joovastuse autorit, valitsevast tsivilisatsioonist välja- ja allapoole jääva inimlikkuse maakuulajat“. Käesolevas teoses maalib autor pildi Mauritiuse keerulisest ja kurvast ajaloost koos mitmete värvikate kujudega ning kirjeldab selle tänapäeva, milles ei puudu sünged toonid. „Alma, mu kodu“ annab hea ettekujutuse ka Le Clézio stiilimeisterlikkusest, narratiivi sisse on osavalt põimitud katkendeid ajalookroonikatest, muistenditest, päevikutest, kirjavahetusest.