Miks ütleme "Ümberringi on pimedus" nimetavas käändes alusega, aga "Toas on hubasust" hoopis osastavas? Millest tuleneb et tihtipeale on võimalik kasutada nii nominatiiv- kui ka partitiivsubjekti: "Kannus on piim / Kannus on piima"? Kas erinevas vormis peitub alati erinev sisu? Milles see vahe seisneb? Millised tegurid mõjutavad alusfraasi vormi valikut?
Raamatu vahemärgistus kajastab tähenduse tähtsuse põhimõtet: koma on vajalik – nagu teisedki märgid – eelkõige mõtteselguse huvides.