1972. a. Nobeli auhinna laureaadi Heinrich Bölli (1917–1985) 1966. a. ilmunud jutustus või pigemini lühiromaan annab värvika kirjelduse kohtuprotsessist isa ja poeg Gruhli vastu, kes protesti märgiks sõjaväe totruse ja ametivõimude muugi nöögi vastu ning toimunut häppeningina serveerides panid põlema sõjaväele kuuluva džiibi, ning rullib lahti Saksa väikelinna olud, kus kõik kõiki tunnevad ja on omavahel veel ohtralt suguluseski. Gruhlide teguviis leiab vaikimisi laialdast heakskiitu, arvukate koloriitsete tunnistajate ütlused loovad aga mõjusa pildi päris pikast lõigust Saksa ajaloos ja sellest, kuidas elu on niisuguseks kujunenud. Erksa sotsiaalse närviga Böll annab teravalt iroonilis-kriitilise pildi reaalpoliitikute-parteilaste ja pressi korrumpeeritusest, uskuva katoliiklasena aga näitab sellele ka vastukaalu mõningate hingelt tugevate inimeste varal, kellel pole küll illusioone, kuid kes siiski säilitavad inimpale. Raamatu tihe ning humoorikas detailiküllus ja inimlik soojus ilmutavad suure meistri kätt ning uues Eestis võib meiegi lugejale leida selles palju äratundmisrõõmu või -mõrudust kapitalistliku ühiskonna toimimisest, nagu me seda nüüd tunneme.
“See, kuidas Böll ehitab kohtuprotsessi ühelt poolt välja omalaadi turbulentseks reinimaalikuks suguvõsakokkutulekuks, teiselt poolt aga hoiab selles alal äraspidise kõhedustunde, mis ju iseloomustab ka kohtualuste tegu, on suurt formaati jutustamiskunst… Selle raamatu on kirjutanud humorist, kes peidab oma radikaalsust naljatamise taha, mille juures meil peaks, kui me veel päris nüriks pole läinud, naeruisu kaduma.”
Süddeutsche Zeitung