Minu luuleread on kirjutatud ja pühendatud enamasti minu armsale abikaasale Abdulkerim Yerlikayale. Tema on see, kes paneb mind naeratama, tema on see, kes on õpetanud mind elu imelisemat poolt nägema. Tema on see, kes on andnud need ilusad tunded, mida saan paberile panna.
Oleme abikaasaga elanud nii Türgis kui Eestis, kuid on olnud ka palju hetki, mil oleme pidanud olema teineteisest lahus. Nii need luuletused sündisidki suurest igatsusest ning armastusest. Kuid mõned luuletused on inspireeritud lihtsalt elust enesest või tagasivaatest lapsepõlve.
Luuletuste kirjutamine on mulle hobiks ja väljaelamise vormiks. Olen õnnelik viie lapse ema, elukutselt olen meditsiiniõde.