„Kaugsõit kai ääres“ on romaanisarja „Avameri“ seitsmes osa.
Kapten Volmer on oma meeskonnaga tagasi Kamtšatkal, kus tuukrilaeva Dromia ülesandeks on ehitada ja remontida sildumiskaisid NSV Liidu tähtsaimas Vaikse ookeani tuumaallveelaevade baasis. Elamine ja olemine tiirleb väikese salastatud linnakese Primorsk 56 ümber, mis Eestist pärit meremeestele tundub totaalselt teise maailmana kui sünnimaa ja seda nii kohalike kommete kui arusaamade poolest. Ka oma eraeluga on kapten Volmer parajas ummikus: õnnetu surma läbi lahkunud abikaasa Vaikest jäi maha poeg Juuljus, kes ametlikult nagu oleks Volmeri poeg, füüsiliselt aga ei ole ka. Üha rohkem põletab kapteni taskut tema kaugsõidukapteni diplom, mis paratamatult sunnib teda esitama endale küsimust, kas siis selle pärast sai ta kuus aastat Leningradi merekoolis vett ja vilet, et nüüd teostada kaugsõitu kai ääres ja sulistada koos tuukritega kaldamudas.
Aga teisel pool maakera kerivad poliitilised sündmused, mis toovad kolhoosile Kaluri Poeg kaela ühe mure teise järel ning Olev Räimele ja Kalle Karaskile jätkub pidevat peamurdmist, nii Moskvast saabunud Pravda ajakirjaniku kui kolhoosi kasutult seisva laevastiku üle. Kõiki, kaasa arvatud iseennast aga üllatab kolhoosi esimees Juhan Palm.
Majanduslik olukord Eestis on väga pingeline, ei jätku toitu, kütet, bensiini – suurem osa laiatarbekaupadest on talongide peal. Vähekindlustatud elanikele toidukulude katmiseks määrab Saare maavalitsus toetuse, mis Kuressaare linnas väljendub suuruses 1.50 rubla inimese kohta päevas. On aasta 1990.