Donika Kelly on noor ameerika luuletaja, kelle debüütkogu „Bestiaarium“ (Värske Raamat #29) on mütoloogilise atmosfääriga teos, mille keskmes on trauma ning korduvaks motiiviks transformatsioon, teisenemise valu. Kelly keel on korraga habras ja haavatav, samas täpne, tihe, allusiooniderohke.
Doris Kareva kirjutab: „Kelly luulelaad puutub küll tiibapidi kokku Sylvia Plathi, Clarice Lispectori või Pascale Petit’ loominguga, päriselt võrreldavat teost siiski eesti keeles ei meenu. Julgen arvata, et tegu on raamatuga, mis annab lugejale hingejõudu, hääle neile, kes siiani on söandanud vaevu end väljendada, allasurutud kähinal.“
„Bestiaarium“ ilmub Värske Rõhu raamatusarja Värske Raamat esimese tõlketeosena koostöös Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni „meistri-selli“ programmiga.
Armastusluuletus: Pegasos
Sündisin täiskasvanuna oma ema kaelast,
tema maharaiutud peast, taltsutatud madudest. Nimeta seda
vabaduseks. Minu esimene hõise, pekslevad tiivad,
hüljatus. Nimeta mind vaeslapseks, enne kui
saan teada, mis ema ongi. Kujutlen, kuidas
tõusen lendu, olen sulg ja kabi, hirnatus
ja kraaksatus, ja sina, alati, mu seljas.
Kannad mõõka ja kilpi, meenutad mulle mu ema
vaeva, tema kivistavat pilku. Millise koletise
raiud järgmisena vabaks? Millise karje lased
valla järgmise naise kõrist?