Pärnakas Veronika Lepiku elu jõudis 1990-ndate keskel tupikusse: tal polnud korralikku tööd, kodu ega raha. Väljapääsu ei paistnud kuskilt. Kuni ta tutvus juhuslikult väliseestlase Haroldiga, kes kutsus ta tänutäheks abi eest enda juurde Ameerikasse puhkama. Sealt hakkasid sündmused ootamatut rada pidi arenema. Endalegi üllatuseks sai Veronikast mõne aja pärast põievähki põdeva poolakast vanahärra põetaja. Sealt edasi viis tee itaalia perekonda, kus vanamammit tuli seljas tualetti tassida ja magada tema voodi ees põrandal. Veidi hiljem sattus Veronika hooldama vanapaari, kus hullunud prouat tabasid kriiskavad armukadedusehood. Nii keerles see ratas seitse aastat, mille jooksul tuli hooldada üheksat vanainimest. Viimases staadiumis Alzheimerite hooldamine pakkus hulgaliselt tragikoomilisi situatsioone, kuid nõudis ka tugevat närvi ja eneseületamist. Eriti raskeks tegi olukorra see, et Veronikal oli Eestisse maha jäänud teismeline tütar, keda ta kasvatas vaid telefoni teel. Süütunne ei andnud asu ning ema püüdis oma eemalolekut asendada aina enam raskelt teenitud dollaritega. Tütre soovid aga muudkui kasvasid. Miks ei suutnud Veronika Ameerikale käega lüüa? Kas teenitud dollarid tõid lõpuks õnne majja? Milliseks kujunes dollari hind Veronika jaoks?