Puhas kui allikas, karge kui lumesuudlus. Aino-Helga tuleb maalt, kus järveveed on kirkad, tasandikud lauged, metsad sügavad ja kus inimeste suudes sõnad on loetud. Oma Soome juurte tõttu on Aino-Helga natuuris vaoshoitust, looduse ja loomulikkuse rütmi, haprat iseolemist ja otsimist, isikliku ruumi loomist, põhimõttekindlat sirgselgsust, aga ka tugevat, plahvatusohtlikku kirge. Väline esteetika loeb, naiselik element on tugev, mehed ei ole vaatamiseks, nendega suhestumine viib kirevate väljunditeni. Aino-Helga sõnalised puudutused on kõikehõlmavad.