Selle aastatuhande teise kümnendi algul Eduard Vilde monograafia (2012), lühiproosakogumiku „Jutte ja novelle” (2014) ning mitu tõlkeraamatut avaldanud Livia Viitoli neljas luulekogu sisaldab kohamüütidega seotud värsse, sekka maailma- ja omamütoloogiat, maiseid ning unenäolisi rännakuid, õhku kirjutatud ja õhus edasi elavat tundeluulet, mängulisi lapsepõlveallusioone ning pihtimusi. Tekstide ühendajaks ja „vahemeheks” on oma tõde otsiv naine. Raamatu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital