Kümne aasta eest koostatud ja Riigikogus vastu võetud pikaajalisse arengustrateegiasse „Säästev Eesti 21“ võib suhtuda mitmeti. Ühtedele on see olnud idealistlik, eluvõõras ja liiga pika perspektiiviga unistamine. Teistele on see strateegia juhatanud kätte edasiliikumissuuna olukorras, kus Eesti astus Euroopa Liidu liikmena oma esimesi samme ja igaüks nuputas vastust keerulisele küsimusele, kuidas Eesti saaks üha kiiremini globaliseeruvas maailmas ja lõimuvas Euroopas parimal viisil iseendaks jääda. Kümme aastat on piisavalt pikk aeg, et korraks aeg maha võtta ning vahepealsete sündmuste ja kogunenud tarkuse toel Säästva Eesti sihtidele ja strateegiatele tagasi vaadata. Süvaanalüüsiks ei ole paremat formaati kui Eesti inimarengu aruanne, mis suudab päevapoliitilisest survest vabana toonaste tõdemuste kestlikkust mõtestada. Aruande alapealkiri „Lõksudest lahti?“ viitab, et siit leiab nii probleeme kui ka teid nende lahendamiseks.
