“Eikeegi” on ühe kadunud (lapsepõlve)maailma üleskirjutus, mälestuse
mälestus maailmast, millest on jäänud vaid mõned jäljed –
keisrikroonid kambriakna all, kiri kambrilaua peal, raudnõgesed toa
taga, mustsõstrapõõsas ussaias. Kokku üle 60 väikese nummerdatud
pildi. Pole inimest, on ainult inimese mälestus. Kohati pole aga enam
mälestustki, sest pole kedagi, kes mäletaks. Pole kedagi sellistki,
kes mäletaks kedagi, kes võis mäletada. On vaid ebamäärane tunne, nagu
oleks millestki (kallihinnalisest) ilma jäädud. Kuidas? Miks? Kas see
oligi midagi väärt? Ja mida siis õigupoolest kaotati? Kes kaotas? Ei
tea. Aeg liigub rõõmsamast ja mängulisemast kevadest troostitu
hilissügise nagu vääramatu huku poole, ja peatub.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.