Hea lugeja!
Elanikust kodanikuks” esimene trükk ilmus 2019. aastal, vahetult enne Riigikogu valimisi. Nüüdseks on raamat ilmunud ka vene, ukraina ja usbeki keeles. Valmis on tõlge inglise keelde. Tõlkimiseks on nõusolekut küsitud veel kolmelt maalt.
Autor on saanud sadu kirju ja kohtunud nii paljude lugejatega, et võib teha mõned järeldused.
• See raamat ei kuulu kergete hulka.
• Niisama lehitsemisel ja registri või sisukorra abil endale eriti huvitavate kohtade vaatamisel kuigipalju mõtet ei ole.
• Raamatus olev üldine on vaja siduda selle erilise ja üksikuga, mis on konkreetne, aktuaalne ja oluline lugejale endale siin ja praegu.
• Midagi saab rahuldavalt selgeks mitte lugedes, vaid seminaris, kus ollakse küllalt nõudlikud üksteise suhtes, kus arutatakse, katsetatakse, lisatakse argumente, luuakse ja täiendatakse meile olulisi süsteeme.
Paljud saavad aru, et demokraatlik asjaajamine, sh demokraatlik riigikord, on võimalik sellisel maal, kus elanikkond suudab, tahab ja
julgeb osaleda oma riigi ühiskonna- ja kultuurielu korraldamises ja täiustamises.
Valimistel päriselt (mitte näiliselt) osalemiseks peaksid elanikud olema küllalt haritud. Vaid nii saab tekkida piisava süsteemsusega arusaamine, et ollakse rahuldavalt informeeritud. Harituse-informeerituseühtsus on ka eeldus arusaamiseks, mis on juba hästi; mida tähendavad need sammud, mida praegu astutakse; miks protsessid on just niikulgema seatud ja mida peaksime edaspidi taotlema ning tegema kodumaa, kodu ja enda hoidmiseks.
Meie riik on jõudnud juba sellesse ikka, kus peaks olema võimalikaru saada, mida see tähendab, et kõrgeima võimu kandjaks on rahvas, kes austab vaid sellist juhtkonda, kes tahab ja suudab teenida omarahvast. Paraku oleme näinud, et juhtkond saab elanikkonda mitteainult innustada, kaitsta, sidustada ja toetada, vaid ka... takistada, nörritada ja suunata huku poole.
Paljud saavad juba aru, et valimised on võimalikud sel juhul, kui on, keda valida, ja kui elanikud on kodanikud, kes on suutelised inimeste vahel vahet tegema mitte ainult välimuse ja mesijuttude vestmiseoskuse põhjal, vaid ka probleemide ja nende põhjuste nägemise põhjal, programmiliste ideede ja erakondadesse koondunud isikute isiksuslikupotentsiaali põhjal.
Selleks, et tulevikus ei oleks valimised fiktiivsed „hääletamas käimised”, peaksid elanikud püüdma saada kodanikeks selle sõna sotsio-kultuurilises mõttes.
Paljudel pole kujutlust eesmärgist. Ministeeriumidki saadavad kooskõlastusringile ja lõpuks ka Riigikogule seaduseelnõusid, mis algavad: „Seaduse eesmärk...”. Tekstidel, sündmustel, asjadel jne ei saa eesmärke olla. Eesmärgid on subjektil (seadusandjal, sündmuse korraldajal, asjaloojal, kasutajal...).
Eesti koolid, sh kõrgkoolid ja ülikoolid, ei võimalda ametialast ettevalmistust (s.o. kuidas teha kvaliteetseid otsuseid tänu keskkonnale, ühiskonnale ja kultuurile, mitte nende arvelt). Olukorras, kus ametnikel ei ole ametialast ettevalmistust, on kohatu nuriseda otsuste viletsataseme üle.
Alatasa räägitakse, et eesmärgid peavad olema mõõdetavad. Mõõta saab vaid mingite objektide kvantitatiivseid karakteristikuid – näitekskaalu, laiust ja pikkust. Vaja on õppida hindama ja andma usaldusväärseid hinnanguid. Hinnata saab süsteeme (tervikuid) ja nende kvalitatiivseid karakteristikuid – näiteks värvi, sobivust, vms. Ühikuid saab loendada. Selleks, et midagi küllalt hästi kirjeldada, tuleb leida küllaltpalju vaatepunkte kõnealuse objekti nägemiseks.
Põhiseaduse järgi peaks meie riik olema iseseisev.
Raske öelda, miks juhtus ja millal juhtus, et ühtäkki hakati nimetama koolis käimist ja õpet hariduseks. Lasteaednikud väidavad nüüd, et nad töötavad alushariduses. Õppejõud hakkasid rääkima, et nad töötavad mitte ülikoolis, vaid kõrghariduses. Isegi haridus- ja teadusminister seletas, et ta töötab hariduses... Jätame selle praegu kõrvale, et töötatakse laudas, põllul, vabrikus. Muidugi peaksid niiõpetajad kui õppejõud, ministrid, saadikud ja nende nõunikud teadma, et töö on eesmärgistatud teostus – tarbimisväärtusega produktivalmistamine, keskkonna korrastamine või teenuse osutamine.
Karta on, et Eestis pole praegu ühtki sellist kohta, kus käsitletaks tööd kui tegevussüsteemi elementi koos juhtimise, side, edasiside ja tagasisidega. Samas kujutatakse kõrgkoolides ja ülikoolides ette, et seal oleks vaja vahendada erialaseid teadmisi (eriala: ingl speciality, veneспециальность). Rakendumiseks on vaja nii erialast kui ka kutsealast(ingl vocation, vene профессия) ja ametialast (ingl occupation, veneдолжность) ettevalmistust (loe: teadmiste, oskuste ja arusaamiseühtsust – isiksuslikku valmidust, mis kujuneb kultuuri funktsioonina õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses).
Õppes nagu ka loome- või tunnetusprotsessides on alati olnud nii neid, kes tõemeeli osalevad, kui ka neid, kes mängivad osalemist. Sama on märgata ka igat liiki ametnike, esindajate ja nende nõunike hulgas. Neil, kes peavad tegema suuri otsuseid ja korraldama nende otsuste täitmist, on mitte ainult kordades suuremad õigused, vaid ka kordades suurem kohustus vastutada oma tegevuse (tegevusetuse), tulemuste ja tagajärgede eest. Paraku näeme, et õigusi igatsetakse juurde ja kohustusi vähemaks, aga vastutamisest ei taheta kuuldagi.
Vastutustunne ja sotsiaalne aktiivsus kujunevad otsustamises, mittetänu osalemisele otsustusmängudes.
Võib täie kindlusega öelda, et otsustamine on ühiskonna- ja kultuurielus põhjapaneva tähtsusega. Kõigil kodanikel, olenematavanusest, rakendusvaldkonnast, ametikohast vms, peaks olema valmidusosalemiseks arutlustes, heade otsuste loomises, täitmises ning hindamises ja korrigeerimises.
Otsustamine ei ole ülemuste prerogatiiv! Otsustamisõiguse (otsustamises reaalseks osalemiseks vajalike eelduste) kaaperdamine on huvitanud eeskätt neid, kes on ise põhjendamatult võimul. Selleks, et elanikkond saaks reaalselt tõusta kasutama oma põhiseaduslikke õigusi, on vaja mõelda läbi, millest selline võimekus sõltub, ning teha kõikvõimalik sellise võimekuse kujunemiseks ja hoidmiseks.
Kõne all on meie elujõud, riiklik ja rahvuslik eksistents.
See raamat on käsiraamat kodanikuks kujunemise eelduste omandamiseks. Rõhutan, et teadmised saavad kujuneda väärtuseks vaid teadmiste-oskuste-kogemuste ühtsuses. Teadmised koos oskusega neid kasutada ja koos kogemustega (mis talletuvad ala- ja ülateadvuses ning võimaldavad õiget kurssi hoida ja ka ette näha võimalike otsuste võimalikke tulemusi ja tagajärgi).
Oluline on seejuures arvestada nii olusid, olukorda kui ka situatsiooni, milles inimesed end leiavad.
Igal juhul on olulised nii sihid ja eesmärgid kui ka vahendid sihil püsimiseks ja eesmärkide saavutamiseks, nagu ka kohustuste ja ülesannete täitmiseks. Samaväärselt olulised on tegutsemise printsiibid ja nii tegutsejate kui ka tegevuse, tulemuste ja tagajärgede hindamise kriteeriumid.
Igal juhul on olulised side ning edasi- ja tagasisidestus. Kõik isereguleeruvad, aga ka sihi- ja eesmärgipäraselt funktsioneerivad süsteemid
saavad püsida üksnes sel juhul, kui nad on edasi- ja tagasisidestatud. Meie riigis ei ole see veel õnnestunud.
Iga tasandi juhtkonnal on moraalne kohus vähemalt püüda olla tasemel, mis võimaldab orienteeruda ja adekvaatselt reageerida, teha häid otsuseid ja korraldada koostööd otsuste täitmiseks.
See raamat on mõeldud neile, kellel ei ole ükskõik, mis Eestist saab,
milliseks muutub inimeste elu ja elukeskkond.
Ülo Vooglaid, 25.10.2022